***

Mind
Sind
Teid
Neid
Ei
Huvita
Et
Meid
Enam
Ei
Ole

***

Oh well

Kõik sillad
põletasid
Muigasid
Ja väikseks
tegid
mind

Ja arvasid
Et pärast
Seda
olematust
armastusest
siiski
soojendama jään
su
voodit
ja
sind

Arvasid
et käe otsas
mind
veel mõnda aega
vead
Ja et vastu
ma ei
puikle

Ei
puiklegi

Aga

***

Minu hingelind on soe, sädelev ja pehme

Igale päikesekiirele vastab muiates üks kvarstsliiva kild.

See hingelind on teinekord ainus, mis siiras ja ehtne

Ja ainus, mis lõpuni tunneb ja teretab mind.

Päikese käes sirutab lind end ja südame teeb lahti

Tõstab peoga sisse armastust, naeru ja kallima sooja pai.

Tõstab nii kiirelt ja palju, et teinekord polegi mahti

Vaadata, kas ikka õiget sorti armastus sisse sai.

***

Suudluste vahele peidetud truudus

Oli see, mis puudu

Lihtsalt vaatas vastu peegliruudust

Ja ootas pikka märga suudlust

Lõpuks suudlesin end ise

Aga truudusest sain pisem

Sest et vale oli sisend

Ja minu armastatud isend

Otsimas mälestusi emast ja kõvadest puupinkidest

Tillukesena, siis kui veel blondide juuste lehvides Haapsalu rannaääri mööda ringi lipata tavatsesin, oli rong meie peres igapäevaseks liiklusvahendiks. Haapsalu-Tartu, Haapsalu-Rakvere, Haapsalu-Tallinn.

Siis kui ema lubas mul rongivaguneid mööda ringi kalpsata ja onude-tädidega juttu puhuda. Siis kui memmekesed krabisevates paberites kompvekke pakkusid ja taadid ajalehest värvipilte näitasid. Siis kui armunud paarid vaguni tagumises otsas teineteist kaisutaisid ja unistavalt aknast välja vaatasid. Siis kui ema süli oli kõige pehmem ja turvalisem koht maailmas.

Nendesse rongivagunitesse jäi nii palju mälestusi ja ilusaid hetki.

Nüüd kui paar nädalat tagasi esimest korda üle 15 aasta uuesti rongi peale minema pidin, oli ärevus nii suur. Mul oli reaalselt vist illusioon, et mind ootavad ees pikad, tuttavalt kõvad puupingid ja ema ja need memmed-taadid oma lugude ja lauludega. Sest et isegi kui inimesed lahkuvad, siis rongid ju ikka jäävad, puupingid ju ikka jäävad.

Ja kui ma siis seisin perroonil sooviga oranži-valge kirjusse rongi astuda, ei osanud ma uksigi lahti teha. Lõpuks, kui sisse sain, ootas mind ees ultramoodne mitmetasandiline vagunilahendus, kus polnud alles raasugi mu lapsepõlve rongiromantikast. Süda vajus saapasäärde.

Ja praegu olen jälle rongiga teel Tartusse. No tuleb tunnistada, kurikuulus Elron on isegi täitsa mugav. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Sain endale täna isegi meelepärase istekoha valida. Istusin vaguni lõppu. Või algusesse. Kuidas võtta, eksole. Ja siis ma jälgisin neid inimesi.

Mitte keegi ei vaata aknast välja. Mitte üks inimene. Mitte keegi ei räägi oma kaasreisijaga juttu. Kuulda on ainult rongi ja rööbaste omavahelist vestlust. Isegi noored, kes käsikäes rongi tulid ja minu kõrvale istusid, vahivad nüüd, kõrvaklapid peas, oma telefoniekraane ja on “sotsiaalsed”. Minu vastas olev noormees istub ka, kõrvaklapid peas, ja mängib arvutimängu. Täitsa ilus poiss on. Teeksin temaga hea meelega juttu. Aga ma ei krahma temalt ju kõrvaklappe peast ega suru oma kätt tervituseks talle pihku.

Ja ma ise samamoodi. Et eks ju ole aknast välja vaadatud küll. Ja eks ole mõeldud ka. Eks olegi. Aga vahest lihtsalt tuleb see meediamaailm enda küljest lahti raputada ja teisele inimesele silma vaadata.

Seda ma nüüd teengi. Kuigi silma pole vist küll kellelegi vaadata. Ehk saan siiski ajapikku endale uue rongiromantika.

Vabadus mõelda, vabadus armastada, vabadus elada

Leidsin enda vanast Tumblrist hea hoo ja emotsiooniga kirjutatud tüki, teisaldasin ta enda jaoks siia blogimaale ümber.

Tartu, 2013

Minu postkasti ilmus petitsioon, mis kutsus üles inimesi keelama samasooliste inimeste seadusliku kooselu. Ehk paluti, et üks väike inimene võtaks oma väikese pastaka ja kirjutaks oma väikese allkirja alla millelegi üüratult suurele-teise inimese eluõnnele, heaolule.

Ma lihtsalt ei mõista, kuidas võib ÜLDSE keegi pidada end nii tähtsaks, et ta võtab endale vabaduse teise inimese käekäigu üle otsustada, eriti seda negatiivsuse poole suunates. Kui inimene ütleb, et “ah las armastavad, aga nad ei pea abielluma”, kas tal on endal üldse olnud kokkupuudet mõne geiga, kas ta on näinud nende muret? Kuidas sa saad pidada ennast nii tähtsaks, et sa võtad endale õiguse kellegi teise elu üle otsustada?

Kes sa oled? Miks SINA võid abielluda aga suur hulk inimesi ei või? Mis on SINUS nii ERILIST? Kas sa, madalalaubaline geivihkaja, pead ennast tõesti vähemustest nii palju paremaks? Kas sa oskad lennata? Kas sa si*ud kuldmune? Kas sa suudad transformeeruda mõneks metallist maailmapäästjaks?

Ma julgen selles sügavalt kahelda. See, et sa oled hetero, ei tee sind mingist otsast teistest paremaks.

Mis tunne oleks sul, kui ühel ilusal hommikul jõuab sinu postkasti petitsioon, mille sisuks on keelata heterode kooselu ja laste saamine, sest nad lihtsalt PALJUNEVAD NII FU*KING PALJU ja kiiresti, et inimkond peab kosmosesse kolima??

Ei oleks hea. Tuleta meelde, äkki on su vanemad sind lapsena järgnevate sõnadega korrale kutsunud: “Ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse”. Kui need sõnad sulle ei meenu, pole ka imestada, miks sa oled selline nagu oled.

Meie ühiskonnas on niigi palju vihkamist ja sallimatust, ära ole sina üks nendest, kes negatiivsust juurde toodab!

Jah armastusele, ei diskrimineerimisele!

When You Are Old

by W.B. Yeats
When you are old and grey and full of sleep, And nodding by the fire, take down this book, And slowly read, and dream of the soft look Your eyes had once, and of their shadows deep; How many loved your moments of glad grace, And loved your beauty with love false or true, But one man loved the pilgrim soul in you, And loved the sorrows of your changing face; And bending down beside the glowing bars, Murmur, a little sadly, how Love fled And paced upon the mountains overhead And hid his face amid a crowd of stars.