Otsimas mälestusi emast ja kõvadest puupinkidest

Tillukesena, siis kui veel blondide juuste lehvides Haapsalu rannaääri mööda ringi lipata tavatsesin, oli rong meie peres igapäevaseks liiklusvahendiks. Haapsalu-Tartu, Haapsalu-Rakvere, Haapsalu-Tallinn.

Siis kui ema lubas mul rongivaguneid mööda ringi kalpsata ja onude-tädidega juttu puhuda. Siis kui memmekesed krabisevates paberites kompvekke pakkusid ja taadid ajalehest värvipilte näitasid. Siis kui armunud paarid vaguni tagumises otsas teineteist kaisutaisid ja unistavalt aknast välja vaatasid. Siis kui ema süli oli kõige pehmem ja turvalisem koht maailmas.

Nendesse rongivagunitesse jäi nii palju mälestusi ja ilusaid hetki.

Nüüd kui paar nädalat tagasi esimest korda üle 15 aasta uuesti rongi peale minema pidin, oli ärevus nii suur. Mul oli reaalselt vist illusioon, et mind ootavad ees pikad, tuttavalt kõvad puupingid ja ema ja need memmed-taadid oma lugude ja lauludega. Sest et isegi kui inimesed lahkuvad, siis rongid ju ikka jäävad, puupingid ju ikka jäävad.

Ja kui ma siis seisin perroonil sooviga oranži-valge kirjusse rongi astuda, ei osanud ma uksigi lahti teha. Lõpuks, kui sisse sain, ootas mind ees ultramoodne mitmetasandiline vagunilahendus, kus polnud alles raasugi mu lapsepõlve rongiromantikast. Süda vajus saapasäärde.

Ja praegu olen jälle rongiga teel Tartusse. No tuleb tunnistada, kurikuulus Elron on isegi täitsa mugav. Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada.

Sain endale täna isegi meelepärase istekoha valida. Istusin vaguni lõppu. Või algusesse. Kuidas võtta, eksole. Ja siis ma jälgisin neid inimesi.

Mitte keegi ei vaata aknast välja. Mitte üks inimene. Mitte keegi ei räägi oma kaasreisijaga juttu. Kuulda on ainult rongi ja rööbaste omavahelist vestlust. Isegi noored, kes käsikäes rongi tulid ja minu kõrvale istusid, vahivad nüüd, kõrvaklapid peas, oma telefoniekraane ja on “sotsiaalsed”. Minu vastas olev noormees istub ka, kõrvaklapid peas, ja mängib arvutimängu. Täitsa ilus poiss on. Teeksin temaga hea meelega juttu. Aga ma ei krahma temalt ju kõrvaklappe peast ega suru oma kätt tervituseks talle pihku.

Ja ma ise samamoodi. Et eks ju ole aknast välja vaadatud küll. Ja eks ole mõeldud ka. Eks olegi. Aga vahest lihtsalt tuleb see meediamaailm enda küljest lahti raputada ja teisele inimesele silma vaadata.

Seda ma nüüd teengi. Kuigi silma pole vist küll kellelegi vaadata. Ehk saan siiski ajapikku endale uue rongiromantika.